Rita oli masinakirjutaja. Ta ei armastanud Patrikut, kuid oli temasse kiindunud, sest mees tekitas neius põnevust ja edevust.
Ja et Patrik pakkus talle naudingut, ei soovinud Rita rohkemat ja harjus nii palju kui võimalik vaikiva ja põneva armukesega, kes temalt iial midagi ei nõudnud ning ta alati vastu võttis, kui Rita selleks soovi avaldas. Ainult et natuke häirituna tundis ta end mehe kõrval, kelles ta ei märganud ainsatki nõrkust.
Ja sel esimesel korral kui Rita tema käte vahele vajus ja ta märkas tema näol, mille liigne lähedus uduseks muutis, kuidas huuled, mis seni olid nagu maalitud lilleõied liikumatuna püsinud, korraga elustusid ja tema poole püüdlesid, ei seostanud ta oma tulevikku selle naisega, vaid sellesse naisesse kinnistus kogu tema iha jõud ning täitus sellest näilikkusest.
Huuled, mis talle andusid näisid toovat sõnumi maailmast, kus puudub kannatus, kuid mida paisutab iha ja kus tema süda võiks lõpuks rahuldust leida.
No comments:
Post a Comment