Kui Zeus kavatses oma pojast, viljakusjumal Zagreusest teha maailma isanda, kutsus ta selle mõttega esile Hera armukadeduse, kes lasi titaanidel poisi tükkideks kiskuda, käed ja jalad otsast tõmmata. Ent Zeus ei jätnud järele, sõi alles jäänud tükid ära ning sigitas lapse Demeteriga, andes talle nimeks Dionysos.
Müüt Zagreusest (millel on muidugi mitu versiooni nagu ikka vanadel müütidel) on korduvalt köitnud Nietzsche tähelepanu, kes näeb Zagreuse surmas ja taassünnis ühe ja sama igavest tagasitulekut (ewige Wiederkehr des Gleichen). Tsükliline, dionüüsoslik aeg vastandub Nietzsche käsitluses kujutlusele lakkamatult kulgevast ajast. Kui inimene tunnetab aega lineaarsena, siis allutab ta ennast põhjus-tagajärg seosele ning iga tema samm omandab pöördumatu tähenduse. Ta elab pidevas süütundes, sest vead toovad endaga kaasa karistuse ning tulevik on seetõttu hirmutav.
Kui inimene mõistab aega tsüklilisena, siis saab ta minevikust võitu. Ükski hetk ei ole sõltuvuses eelnevast ega järgnevast, vaid omandab iseseisva väärtuse. Piisab tahtmisest ja tahtmine muutub igaveseks, selleks, mis on kogu aeg olnud ning saab kogu aeg olema. Dionüüsoslik aeg ei alluta inimest endale, vaid nagu õpetab Zarathustra, annab võimaluse elada nii kirglikult, nii täielikult, kui on jaksu. Kui inimene suudab vabaneda lineaarse aja kütkest ning ühitada end looduse ringkäiguga, siis suudab ta rajada aluse isiklikule õnnele ja vabadusele. Ja temast saab üliinimene.
"Õnnelik surm" on selle teesi illustratsioon.
Tanel Lepsoo järelsõna "Õnneliku surma" eestikeelsele tõlkele.
