Tekst: Mele Pesti
Kristo
Viidingu magistritöö, Albert Camus' „Õnnelikust surmast“
inspireeritud film „Gracias a la vida“ lööb täkke Eesti filmi
ajalukku tänu väga heale visuaalile ja peaosalise Indrek Kruusimaa
käest ja kitarrist voogavale flamenkole.
Mis
mind „Gracias a la vida” juures vaat et vaimustab, on esteetika:
kaadrite kompositsioon ja koloriit, võttepaikade valik ja valgus…
Võib-olla toonitab värskust ka silmale mitte nii harjunud
ruudukujuline pilt. Filmi visuaal on läbivalt soe, pehme ja pilku
paitav, kuigi üldtonaalsus on nunnutamisest kaugel: voog, kirg ja
väljapeetud stiil võivad vahel nõuda ka vägivalda.
Võttepaikade
valikul tekib ehk paralleel Veiko Õunpuu filmidega − nutikad leiud
ja filmi maalikunstile lähendav pilk on mõlemal olemas. Aga kui
Õunpuu visuaal kriibib ja nöörib koostöös stsenaariumiga tihti
kurku, siis Viidingu kujutusviis on märksa soojem. Filmi alguses
Portugali kaadritega määratletud iberoesteetika jätkub ka Eestis
filmitud materjali juures. Atmosfääri loomise oskuse eest annan
maksimumpunktid – ja juba see on tekstikeskses eesti filmiajaloos
vägev saavutus.
Sisult
eksistentsialistlik, vormilt impressionistlik
Hoolimata
lineaarse narratiivi vältimisest saab kindlalt öelda, et näeme üht
lugu. Tahtsin kirjutada Inimese, aga klaviatuur tõrgub, see on
ikkagi selgelt Mehe rännak. Iberomõjudega on kaasa tulnud ka vana
hea meeskangelane, kelle ümber hispaanlannalikud graatsilised ja
tugevad daamid jäävad siiski statistideks. Naine on Mehe otsingutes
küll oluline etapp, ent siiski etapp, tahk, peatuspaik, vahel ka
peegel.
Kui
hägustatud narratiiviga filmiloost urgitseda välja sõnum, siis
veidi labastades oleks see: rahata ikka elust täit kunstiteost ei
tee. Lisame siia täielise elu atribuutika – relv, kallid autod,
veidi stereotüüpselt kujutatud ilusad sensuaalsed naised – ning
lugu läheb juba liiga igavaks ja gängstaks, vähemalt vaatajale,
keda nende elementide sarm ei veena. Õnneks on ikkagi ka Kitarr, mis
paistab olevat Mehe ihule-hingele lähemalgi kui need eelmised kolm
elementi. Ja jumal tänatud, et on, ja et Mees suudab temaga kõike
seda teha, mida ta suudab, sest Kruusimaa muusika tõstab filmi üles
ja kannab oma vooga läbi kogu 45minutise visuaalessee. Ja annab
põhjuse ajakirjas Kitarr filmist kirjutada.
Näod,
pilgud, värvid
See
viibki sujuvalt osatäitjate valiku juurde. Indrek Kruusimaa on
peaossa suurepärane leid. Nagu režissöör on ise rääkinud,
moondus stsenaariumi lihtsalt Mees Kitarristiks võttepaigal,
spontaanselt. Kruusimaa lihtsalt ei jätnud kitarri näppimist.
Orgaanilisus hakkab silma ja ongi filmi teine suur pluss visuaali
kõrval. Peategelase mõningane kohmakus teksti andmisel saab küllaga
kompenseeritud tema kuju ja oleku üldise sobivusega rolli. Samuti ei
kanna ta kaasas draamanäitlejatele tavalist varasemate rollide
taaka, kui ehk flamenkokitarristiks olemine välja arvata – aga see
viimane sobib filmi kaasa võtmiseks suurepäraselt. Imelise Kersti
Heinlooga ei saa Kruusimaad näitlejana võrrelda, aga mis siis. Ka
Andres Lepik oli täpselt kümnesse valik, juba tema pilgu mõjuvuse
pärast.
Nii
et näitlejast režissööri valik ja töö näitlejatega – lisaks
tüpaažidele ja kostüümidele tundub täiuslikult paigas olevat
isegi tegelaste juuksevärvide palett – toimis. Kohatine
teatraalsus ja eksistentsiaalsuse rõhutamine imponeeris vähem, aga
ei suutnud üldmuljet rikkuda. Kunst on sündinud ja ma usun, et
seal, kust ta tuli, on teda veel. Kui see trehvaks nüüd mõne
värske sõnumiga, siis oleks me ühe väga hea režissööri võrra
rikkamad.