„Ulguuustustusk“
Filmisemiootika praktiline töö
eksperimentaalfilm
Camus „Õnnelik surm“ ainetel
MIKS?
Film
valmib reeglina teatud kindla mudeli järgi. Kõigepealt on idee, millest
arendatakse välja lugu, kontseptsioon ja stsenaarium. Stsenaariumi järgi
joonistatakse storyboard, režissöör teeb oma nägemuse, tehakse shot-listid
võtete jaoks. Režissöör valib näitlejad, toimub casting. Näitlejad valitud –
tehakse proovi, loetakse teksti. Seejärel saabuvad filmivõtted. Materjal üles
võetud, liigub ta läbi montaažiruumi kinolinale.
Mul
tekkis (filmisemiootika prisma läbi) soov esitada
endale väljakutse. Vahetada ühe loo jutustamise käigus erinevaid meediumeid –
ja mitte suvalisi, vaid neid, mida film ise läbib, enne kui ta valmis saab. Ja
et väljakutse oleks suurem, kasutan adaptsiooni.
KUIDAS?
Idee
on järgmine – võtta üks stseen Albert Camus' romaanist „Õnnelik surm“ ja
jutustada see ära läbi erinevate vormide. Lõpp-produkt(FILM) on visuaalne teos, mida
saab vaadata kinolinal, üks lugu, kuid seda jutustatakse läbi sõnade, piltide,
helide. Järjekord on varieeruv, vastavalt vajadustele. Ei hakka ennast piirama
teatud kindla järjekorraga struktuuris, kuid selge on, et lugu ehitub üles läbi
kirjasõna, kõneldud teksti, inspireeriva muusika, näitlejate improvisatsiooni,
storyboardi joonistuste, voice-over tsiteerimiste jne. Kokkuvõtlikult –
läbides erinevaid meediumeid, et anda vaatajale pilt filmi looja vaatenurgast,
kuidas üks lugu, üks idee sünnib ja oma tee teostuseni leiab.
KUHU?
Kõige
tähtsam küsimus. Kuhu edasi? Kuna olen filme teinud keskkoolist saadik, siis on
see projekt mõneti tagasihüpe keskkonda, kus ma enne filmikooli viibisin –
isetegemise turvalisse atmosfääri.
Siiamaani on mu
filmid, olgu koolitööd või omakatsetused, olnud kõigile avatud materjal. Arvan,
et ka see võib olla huvitav vaatamis- ja mõtlemisaine teistele silmadele.
Kristo Viiding
16,01,2010
Albert
Camus
„Õnnelik
surm“
katkend
esimese osa kolmandast peatükist
STSEEN
1. INT. Tuba, voodi. Hämar valgus.
Patrice magas. Marthe istus teda äratamata voodi jalutsisse.
Sellises asendis, keha laiadel õlgadel, käed piki keha ning üks jalg pooleldi
kõveras, näis Patrice üksildase ja kangekaelse jumalana, kes on une pealt
võõrasse maailma heidetud. Mehe tugevaid ja magamisest paisunud huuli vaadates
hakkas Marthe teda ihaldama. Patrice avas silmad ja neid uuesti kinni pannes
ütles kurjustamata
PATRICE:
Mulle ei meeldi, kui mind vaadatakse, kui ma magan.
Marthe viskus talle kaela ja suudles teda. Mees ei
liigutanud end.
MARTHE:
Oh kallike, veel üks sinu hullus!
PATRICE:
Ära kutsu mind kallikeseks, palun. Ma olen sulle
seda ütelnud.
Marthe
heitis end mehe kõrvale ja vaatles tema profiili.
MARTHE:
Huvitav kelle moodi sa praegu oled?
Patrice
tõmbas püksid jalga ja keeras talle selja. Marthe surus end tema selja vastu
ning tundis oma rindadel ja kõhul unesooja keha.
Väljas
läks kiiresti pimedaks. Tuba täitus hämarusest.
MARTHE:
Sa näed kuri välja. Juba eile... Seepärast ma
tulingi. Räägi ometi!
Marthe
tundis kuidas talle uni peale tuleb. Ta raputas pead. Patrice põrnitses toas
lasuvas pimeduses pesukapi alt paistva kinga läikivat kumerust.
MARTHE:
Tead, see mees eile, noh, ma natuke liialdasin. Ta
ei ole olnud mu armuke.
PATRICE:
Jah?
MARTHE:
Nojah, mitte päris.
Patrice
tõusis, avas akna ning istus voodile tagasi. Marthe liibus mehe vastu, libistas
käe särginööpide vahelt läbi ning silitas tema rinda.
PATRICE:
Mitu armukest sul on olnud?
MARTHE:
Ära kiusa mind.
(Paus)
Kümmekond.
PATRICE:
(haarates suitsupakki)
Kas ma tunnen neid?
MARTHE:
Mõnda jah, siit linnajaost.
Marthe
nühkis pead vastu Patrice'i õlga ja tegi väikese tüdruku häält, mis ta alati
leebuma pani.
PATRICE:
(süüdates sigaretti)
Kuule, väikseke. Saa minust aru. Luba mulle, et sa
ütled nende nimed. Ja mis teistesse puutub, nendesse, keda ma ei tunne, luba
mulle, et kui me neid kohtame, siis sa ütled mulle.
MARTHE:
(tõmbudes eemale)
Oo ei.
Akna
all lasi keegi järsult signaali, veel ühe korra ja siis veel kaks korda,
pikalt. Mööda sõitsid üksikud trammid.
PATRICE:
Ma tahan seda, sest ma tunnen ennast. Kui ma ei
tea, siis juhtub seesama iga vastutuleva mehe puhul. Ma hakkan oletusi tegema
ja ette kujutama. Selles asi ongi. Ma kujutan endale liiga palju ette. Ma ei
tea, kas sa saad aru.
MARTHE:
Marcel. Dominic. Rene. Jean-Paul. Jean-Luc.
Gulliver. Albert. Jaques. Michel. Fredi. Pierre. Antonin. Robert. Jerry.
Oliver. Eddie. Akim. Georges. Cesar. Zagreus.
Andumine.
Enese loovutamine ja siit tekkiv keeris tegid selgeks missugune ülev ja räpane
võim on armastusel. Armastuses, vähemalt esimese korra puhul, hämmastas
Patrice'i kõige rohkem see kohutav intiimsus, millega üks naine nõus oli,
lastes mehel oma sisemusse tungida.
Marthe
seadis end voodi servale istuma. Tõstis vasaku jala parema reiele, tõmbas kinga
jalast, siis teise ja lasi need põrandale langeda, ühe külili ja teise kõrge
kontsa peale püsti.
PATRICE:
Kas sa Rene juures tegid samamoodi?
MARTHE.
Mis sulle veel pähe ei tule. Ta oli vaid korra mu
armuke.
PATRICE:
Ah soo.
MARTHE:
Ja ma muuseas ei võtnudki kingi jalast.
Patrice
tõusis. Ta nägi neiut selili, üleni rõivais, samasuguses voodis nagu see siin
andumas täielikult ja piirideta.
PATRICE röögatas: „Ole vait!“
