Tekst: Robert Kurvitz
Sel neljapäeval, neljandal oktoobril, kell üheksa õhtul, Kinomajas. Seal toimub Kristo Viidingu uue filmi “Gracias a la Vida” esilinastus. Kuna ma ei taha, et see teadaanne jaotuks Sinu pahnakaustikusse, koos ülejäänud “kultuuriteadetega” (linna peal postreid kleepides jäid silma veel: Ilmar Raagi “Eestlanna Pariisis”, klaasikunsti ülevaatenäitus ja Indie Disco vol 6) olen ma täna siin, et see sündmus Jupiterini üles kiita. Antud esilinastuse näol on tegemist selle sügise kultuurisündmusega number üks. Ma mõtlen seda surmtõsiselt. Ma olen seda filmi näinud, neli korda. Raamatuid olen ma lugenud umbes kaks, aga filme ma olen vaadanud umbes kaks tuhat. Ja kuigi nende hulgas on paremaid palju, ei ole seal palju selliseid, mida ma neli korda vaadata viitsiksin. Ma kirjutan sellele alla: see on hea film. Imelik, hea film, kus on ilus muusika, ilus ruudukujuline pilt ja tüdrukul on ilusad suured silmad.
Kuna mul endal ei ole kombeks kodust välja tulla millegi vähema kui oktoobrirevolutsiooni jaoks, pean vajalikuks minna siit sammuke kaugemale ja esitada bullet point list selle filmi voorustest. Et siis, palun väga, for your consideration:
1. Šefid autosõidustseenid. Ärgem olgem snoobid, Eesti filmis on varemgi head motoristikat nähtud. “Mina olin siin” on üks päris heade autosõidustseenidega film, seal kihutatakse Luminali “Disteri” saatel mentide eest ära. Aga ma ütleks, et “Gracias a la Vida” kaks samblarohelist kaheksakümnendate Mercedest on seksikamad. Filmi lõpupoole on üks dialoog, mis toimub autorooli taga, ent on väljast filmitud, staatilise kaameraga auto kapotilt. Selle stseeni meeleolu ja helipilt meenutab Gaspar Noe´d ja see on juba päris palju öeldud.
2. Albert Kamus. Tegemist on inimkonna Kamuse eluajal avaldamata esikromaani “Õnnelik surm” ekraniseeringuga. Raamat on Kamuse teiseks parim. Mitte nii rets kui “Mässav inimene”, aga retsim kui “Võõras.” Ja ekraniseering on õnnestunud. See tähendab, et Kamus oleks rahul, kissitaks silmi ja naerataks, kodusõidul tõmbaks masina puu ümber kortsu.
3. Peaosatäitja Indrek Kruusimaa on hea näitleja, kuigi ta ei ole sel alal professionaal, vaid hoopis kitarrist. Mees mõmiseb naljakalt ja see on hämmastavalt nauditav. Ütleks isegi, et tal on enese teadmata komöödiaannet.
4. Nagu öeldud, naispeaosalisel on hästi suured silmad. Tüdrukud on ta ka ilusti riidesse pannud. Mis, võiks arvata, juhtub kõikides filmides, aga võta näpust. Tšikid kannavad enam-vähem suvalisi asju. Siin kannab Kersti Heinloo filmi värvipaleti mikromudelit. Üldse on visuaal lõplikult välja arendatud. Martin Luiga paberlõikes tiitritest kuni filmi formaadini, mis on lähes ruudukujuline. Aga ei mõju harjumatult, nagu vanu filme vaadates, vaid kuidagi loogiliselt. Quadratisch, praktisch, gut.
5. See on muusikafilm. Kruusimaa kitarrimäng saadab peaaegu kogu selle ca tunniajalist mänguaega. Heli on puhas ja ilus, kohati isegi imposantne. Filmi esimene pool on monos ja heli laieneb järkjärgult stereosse. Selliseid avangard-trikke on siin veel ja üks teise järel ei käi nad mitte närvidele, nagu tavaliselt, vaid lõbustavad.
6. Üldse on see film üks lõbustav asi. Kamuse raamatu idee on kokkuvõtvalt järgmine: “Noor mees, sul on keha, mis veab veel mitu aastakümmet valudeta välja, ja mõistus, millega sa ennast veel vähemalt sama palju lõbustada suudad, aga sa ei saa neid nautida, kui sul kunagi kuradi RAHA ei ole. Õnneks on mul sulle väljapääs: sa tapad mingi vana ratastoolis rikka kännu ära, he won’t mind. Ja siis võtad ta raha endale.”
Treiler, muuseas, ei kasuta pea ühtegi kaadrit ega heli filmist endast. Ja aususe mõttes olgu öeldud: THIS REVIEW IS AN INSIDE JOB. Režisööri pean ma heaks sõbraks ja ma ise käin ka millegipärast paarist stseenist läbi. Mis öelda? Kui sõber režissöör palub, tuleb teda usaldada, sest muidu hiljem vaatad ja mõtled, et kurat, jumala klassnõi asi on, miks, oh miks, ei ole selles MIND?!
